Oh, püha lihtsameelsus !
Tänane päev oli omaette katsumus. Nimelt, hommik oli mul väga raske ja ma pidin jälle bussi peale jooksma. Bussis tegin ladina keelt, kõik, kes te teate milline tore tee on meriväljal, teate ka mida ma tundma pidin kirjutamise ajal. Trolli peatuse poole kõndides halb tuju aga süvenes ja süvenes. Nimelt, võite 3 korda pakkuda, kellel oli au mu kõrval kõndida?!? Just nimelt, see sama imelik pervo. Trollini oli tsut aega ja ma ostsin endale red bulli, sama kiirelt kui sain, sama kiirelt ta ka läks. Koolis oli väga igav. Koolil endal pole midagi viga, aga noo need loengud. Lõpuks saime teada, et viimane loeng, mis pidi kestma kella kuueni, kestab seekord kella kaheni?!? Ilmselgelt olin ma pahas tujus, sest mul olid oma plaanid tehtud ja nüüd jäid kõik ära.
Kodutee oli ka üks suur kašmaar.
Seisan siis trollis, omas mullis - kuulasin muusikat ja vaatasin aknast välja. Kaubamaja poole jõudes, tõusis üks kottis pükstega noormees püsti. Ma seisin siis täpselt ukse juures, seega pole midagi imestada, et ta tuli mulle lähemale. Korra heitsin pilgu ta poole ja mida ma näen, seesama noormees naeratab ja muheleb ja teeb silma. Vaatasin teda imelikult ja pöördusin tagasi oma mulli. Mõne sekundi pärast kallutas seesama noormees oma pea minu pea suuna poole ja jälle naeratas. Naeratuste vastu pole midagi, aga seesama noormees naeratamise ajal sügas otseses mõttes oma kotte !! Huvitav, mis näo ja reageeringu ma pidin tegema? Ma hoidsin oma naeru vaevu kinni ja keerutasin silmi... Trollist maha astudes purskasin naerma, ilmselgelt inimesed vaatasid mind veidralt, aga see oli naljakas ja kui need inimesed oleksid minu asemel, siis nad oleksid sama teinud. Viru Keskuses jalutades kuulsin äkki kuidas üle terve hoone heliseb kellegi mobiil, helinaks kodutelefon ja siis voila, minu kõrval oleva poisi taskust. Mina hakkasin jälle naerma, noormees naeris ka ja me mõlemad naersime. Toidumaailmas ostsin väikese (kõige pisema) Viru Valge pudeli. Ärge küsige miks, ma ei räägi. Minu taga olev meesterahvas hakkas muhelema, kui ma selle eest maksin ja mina naeratasin talle rõõmsallt vastu.
Minu sündmusterohke kodutee ei lõppenudki sellega. Bussis istusin noormehe kõrvale (ainuke vaba koht), kes kandis üleni musti riideid ja haises. Pole ime, et keegi ta kõrvale ei istunud, aga paraku mul oli miljon rasket kotti ja jalad olid nagu makaronid, ei jäänud mul muud üle kui kannatada seda kõike. Viimsi poole sõites jäi ta bussis nokkima ja siis mul tuli kabuhirm peale, et ta kukub mulle lihtsalt sülle. Õnneks seda ei juhtunud.
Täna trenni ei läinudki, sest tuju oli väga halb. Lollus ma tean, trenn teeb alati tuju heaks, aga täna kuidagi polnud soovi ka. Selline imelik olek on. Olen ma haigeks jäämas?
Homme on reede ehk vaba päev. Mina ja Laura, kes on lihtsalt nii usinad lähme kooli, anatoomia ruumi luid katsuma ning omast vabast ajast. Tudengid, vaadake ja imetlege !!
Kuna ma viimati sõin alles koolis, siis ma lähen sööma ja magama, sest homme pole sugugi kerge päev. Enne seda kirjutan kirja oma naisele (loe: Laurale).
Tahaks mingit pilti lisada, aga pole ühegi pildi tuju hetkel.
Naeratage, ma üritan ka oma suunurki kõrvade poole suunata !!
