Käisin täna PÖFFi filmi vaatamas "Võitlus". Imestan, et maamunal leidub inimesi, kellele antakse võimalus, kas istuda vangis või minna tööle ja töökoht on leitud ja inimene valib esimese variandi. Film näitas, et tänavanoortel polekski nagu elumõtet või noh on, nende mõte ongi olla edasi pätt. Hakkasin ka oma elu üle järele mõtlema, aga pole midagi mõelda. Mul pole õrna aimugi, mis minust saab ja mida ma elult tahan. Ma ei tea mis saab ühe, kahe või viie aasta pärast. Ma lihtsalt olen. Üritan nautida neid pisiasju, näiteks koolis - Laura hommikuti kuulab ära minu põnevad seiklused, et Katre kutsub mind tussulussuks, et Heiko toriseb iga päev, et saan vaadata silmad punnis Ivani joonistusi, et Jarmo suudab jälle midagi teravat öelda, et Evaga saan koju sõita ja naerda, et Egle iga hommik naeratab... jnejne. Väljas saan nautida oma kõrvade ja varvaste jäätumist. Saan oodata trolli, sest eelmisest suutsin ju jääda 30sekundiga maha. Saan iga päev kukkuda vähemalt 2 korda. Suvel saan piinata end lämbe õhuga. jnejne. Samas, suvel lämbuse käes igatsen ma seda pakast talva ja külmal talvel igatsen ma seda kuuma ja lämbet suve. Kui masendav. Igatahes, point ongi selles, et ma ei teagi kuhu poole ma pürgin, mis suunas. Tundub, et ma olen selline inimene, kes lihtsalt eksisteerib.
Anatoomia arvestus - Tehtud ! Kõik muu jätab külmaks nüüd.
No comments:
Post a Comment